Hingedepäev- 2. november

Üle tuhande aasta on kristlik kirik 2. novembril pühitsenud hingedepäeva, kõikide usus lahkunute mälestuspäeva.
Inimese olemasolu siin maailmas ei piirdu ainult otseselt nähtava ja kogetavaga. Isegi siis, kui inimene toetubainult  mõistusele, ei usu igavest, ei kao surres jäljetult keegi. Alles jäävad kasvõi mälestused, jäävad esemed, mis lähedast inimest meile meelde tuletavad. Pimada aja saabudes mõtleb inimene rohkem surmale, ka enda lahkumisele igavikku. Novembris peetakse hingedeaega, süüdatakse küünlaid haudadel ja koduakendel.

Hingedeaega ja -päeva peetakse meil rohkem rahvakalendri tähtpäevaks. Tegelikult on ka sellel, nagu ka paljudel teistel rahvakalendri pühadel, olemas selge ja kindel kristlik taust. Hingedepäeva (Festum omnium fidelium defunctorum) hakati pühitsema Prantsusmaal Cluny kloostri abti Odilo eestvõttel 998. aastal. Teatud mõttes kuulub see päev kokku 1. novembril pühitsetava pühakutepäevaga, mida hakati pidama IX sajandil.  Hingedepäeva sisu seisneb surnute mälestamises ja nende eest palvetamises.

TOOMKOOLI LASTEL OLI VÕIMALUS NII PÜHAKUTEPÄEVA- KUI HINGEDEPÄEVATEEMAL MÕTISKLEDA TEISIPÄEVASES USUÕPETUSE TUNNIS, AGA KA JUMALATEENISTUSEL PEETER-PAULI KIRIKUS.