1. november- pühakutepäev

Kristlikus traditsioonis ka kõigi pühade päevaks nimetatud tähtpäev toob meie ette kõik tuntud ja tundmatud pühakud ja märtrid.
Vastavalt traditsioonile me kas pöördume nende poole või meenutame nende eeskuju usus ja võitlemistes.
Pühakutepäev leiab suuremat tähistamist roomakatoliku kirikus, ortodoksid on varasemas traditsioonis tähistanud analoogset püha pühapäeval pärast nelipüha, pannes seega taoliselt punkti ületõusmispühade ajale.
Laiemalt hakati kristlikus maailmas pühade päeva pidama 4. sajandil, kuid konkreetse aja – 1. novembri määras siiski alles paavst Gregorius III (731–741). Karl Suure Frangi keisriks saades (800. aastal) hakati püha tähistama suurejooneliste ettevõtmistega.
Tänaseni on Portugalis, Hispaanias ja Mehhikos levinud komme tuua sel päeval tänuohvreid Jumalale, Prantsusmaal ostetakse esivanemaid meenutades lilli ning Poolas ja Saksamaal süüdatakse küünlad lahkunud lähedaste haudadel. Filipiinidel peetakse samas ka piknikut.
Reformatsioonijärgselt on nii Inglismaa kirik kui ka paljud luterlikud kirikud jätnud pühakutepäeva oma kalendaariumisse. Sarnaselt paljude teiste maadega on püha tähendus Eestis veidi hägustunud ning läheb paljude argiteadvuses sujuvalt üle hingedepäevaks (2. november), mil meiegi surnuaiad on küünlatuledest valged. Jäägu siiski kaunist eeskuju ja pühade katsumusi meenutama lauluread:
Kes seal käivad valgeis riideis,
mis ju õigus taevane,
puhtas siidis, hõbehelmeis,
ehteis, mis ei vanane?
Kes neid kaunistanud nii?
Kust nad tulnud hulgani?
Need on need, kes Päästja pärast
viimse veretilgani
hoolimata ilma kärast
vastu panid surmani!
Nüüd on võidukroon neil käes
püha Võitja vere väes.
KLPR 164

Tekst: Mari Panurm (http://www.eestikirik.ee/node/1883)